20. novembril 2017 kaitses Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis sotsioloogia-alase doktoritöö Katri Lamesoo, kelle analüüs näitab konkreetse konteksti, antud juhul postsotsialistliku Eesti konteksti mõju seksuaalse ahistamise konstrueerimisele.
Doktoritöös tulevad esile viisid, kuidas ahistamist esitatakse nähtamatu või olematu kategooriana. Samuti näitavad analüüsi tulemused, kuidas naiste püüdlused positsioneerida ennast professionaalses kontekstis võimukana ebaõnnestusid, kuna professionaalset identiteeti oli raske leida. Kontekstis, kus naistel puudub sooteadlik keel, mis võimaldaks neil ära tunda enda võimutust haigla süsteemis, tuginetakse diskursusele, mis Eesti kontekstis võimaldab neil saada osa diskursiivsest võimust, asetades ennast naise positsiooni. Õdede enesepositsioneerimine naisena võimaldab neil hoiduda iseenda asetamisest ohvripositsiooni, mis käib paratamatult kaasas seksuaalse ahistamise ja teiste soolise diskrimineerimisega seotud nähtustega.
Uurimuses tehakse nähtavaks viisid, kuidas subjekti positsiooni võtmine võimaldab naisel diskursiivselt positsioneerida ennast võimukana ja vältida ohvripositsiooni. Taotledes professionaali subjektipositsiooni, on õed sunnitud silmitsi seisma võimutusega, enda positsioneerimine naisena on aga üks viis enese võimustamiseks.
Doktoritööd “Seksuaalse ahistamise sotsiaalne konstrueerimine nõukogudeaja järgse ühiskonna kontekstis Eesti meditsiiniõdede näitel” juhendasid dotsent Raili Marling ja dotsent Dagmar Kutsar.